1.
Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased,
kui nendesse vajutad hõõguva näo,
ja pühapäev hinges sind uskuda laseb,
et õnne vaid kauguses kukuvad käod.
Chorus I:
Oh, keeruta, lennuta, linalakk-neidu,
kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb!
‖: Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl. :‖
2.
Ning hämaras toomepuu lumena valev
on sinule hõiskavaid ööbikuid täis.
Miks muidu su huuled ja õhetav pale
nii õunapuu õiele sarnane näib!
Chorus I
3.
Oi, Saaremaa niitude kastesed süled,
öövaikuses lauludest helisev nurm!
On pilvedest helendav taevas su üle
ja kirgliku suudluse esmane hurm.
Chorus I
4.
Just sellisel heinamaal peamegi pidu,
kus hämarik koidule ulatab käe.
On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund
see tööde- ning rõõmudeküllane päev.
Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu,
kuldtärniga nooruke sõjamees sa.
‖: Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu,
et linalakk-neidu sa püüda ei saa. :‖