Sind surmani

1. Sind surmani küll tahan
 ma kalliks pidada,
Mu õitsev Eesti rada,
 ‖: mu lehkav isamaa! :‖
Mu Eesti vainud, jõed
 ja minu emakeel,
Teid kõrgeks kiita tahan
 ‖: ma surmatunnil veel! :‖

2. Kuis, maa, nii hellast kannad
 su lapsi käte peal,
Neil annad leiba, katet
 ‖: ja viimast aset veel! :‖
Tõest’, armsam on mul hinga
 su põues, Maarjamaa,
Kui võõral piiril õnnes
 ‖: ja aus elada! :‖

3. Kuis on su pojad vagad,
 nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
 ‖: nad õitsvad nägusad! :‖
Ja sinu tuul ja päike
 sind õitsel hoiavad,
Ja kõrge kotka tiivad
 ‖: kuis hellast katavad! :‖

4. Ja tihti siiski leian
 su silmis pisaraid? —
Mu Eestimaa, oh looda:
 ‖: ka ajad muutuvad! :‖
Meil tulevased tunnid
 veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Nõua õigust!
 ‖: Aeg annab arutust! :‖