Sind surmani

1. Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
‖: mu lehkav isamaa! :‖
Mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
‖: ma surmatunnil veel! :‖

2. Kuis, maa, nii hellast kannad
su lapsi käte peal,
neil annad leiba, katet
‖: ja viimast aset veel! :‖
Tõest’, armsam on mul hinga
su põues, Maarjamaa,
kui võõral piiril õnnes
‖: ja aus elada! :‖

3. Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
‖: nad õitsvad nägusad! :‖
Ja sinu tuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
ja kõrge kotka tiivad
‖: kuis hellast katavad! :‖

4. Ja tihti siiski leian
su silmis pisaraid? —
Mu Eestimaa, oh looda:
‖: ka ajad muutuvad! :‖
Meil tulevased tunnid
veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Nõua õigust!
‖: Aeg annab arutust! :‖